Meenutades ilusat kevadet, siis aprillikuus korraldas Eesti Firmaspordi Liit „Kilomeetrikoguja“ väljakutse, kus osales nii Start IT CUPi kui Eesti Sportlikem Riigiasutus 2021 sarjade peale kokku 26 ettevõtet ja osalisi rohkem kui 600! Kõik andsid oma võimsa panuse ja kilomeetrite number oli sama võimas.

Kuid kuidas kilomeetrit kokku täpselt koguti? Seda meenutavad meie osalised nüüd ja praegu.

Start IT CUPis näitas head minekut Siseministeeriumi infotehnoloogia- ja arenduskeskuse esindaja Jane Tutk, kes teenis naiste arvestuses esikoha. Jane ütleb: „Kohe, kui selle aasta Firmaspordi sarjas kilomeetrite kogumise väljakutset nägin, olin kindel, et soovin kindlasti kaasa teha. Nii äge ju, kui saab panustada sellesse, et SMITi lipp kõrgelt lehvida saaks!“

Jane toob välja, et tal on sedalaadi väljakutsete jaoks vist täiesti eraldi ala ajus, mis kogu ülejäänud mõtlemise kinni lülitab ja kogu fookuse 200% panustamise peale suunab. Ta sättis endale üsna alguses eesmärgiks saavutada naiste arvestuses koht esiviisikus ja üldises tabelis esikümnes. Väljakutse edenedes tundis Jane esimest korda elus pisut kahju, et ta jooksu inimene ei ole, sest jooksmisega kilomeetrite kogumine tundus kuidagi efektiivsem kui kõndides. Nädala muster oli Janel lihtne, hommikul enne tööpäeva algust üks 8-11 km ring, lõuna ajal tegi ühe lühema 5-6 km ringi ja siis õhtul pärast tööd jälle õue. Keskmiselt tuli nädala sees päeva peale kokku 25 km. Jane andis oma perele nädala sees eelhoiatuse, et nädalavahetusel on tema kuskil kõndimas.

Tehnika mängis Janele vingerpussi ning viimase päeva hommikul avastas ta, et rakendus kaotas tema senisest tulemusest ära ühe teekonna ja laupäeva õhtuse 176,5 km asemel vaatas talle vastu ainult 165 km, siis läks Jane motivatsioon täitsa nulli. Jane tunnistab, et sellel momendil oli ta valmis alla andma ja plaanis juba kõndimise asemel muid tegevusi. Kuid siis lõi võistlusjanu ikkagi välja ja see ei lubanud viimasel päeval püssi nurka visata. See saatuslik pühapäev viis Jane Vikipalust Kuusallu ja sealt tagasi Kehrasse. Seejärel tegi ta kerge jalgade plaasterdamise ja jalanõude vahetamise pausi kodus ning siis läks juba uuesti ringile. Selleks hetkeks tundus esikoht talle käega katsutav ja nii kasutas ta oma jõuvarud suhteliselt viimase piirini ära. Jane tunnistab, et kui pühapäeval valutavate ja paistes jalgadega voodisse ronis, siis oli kuratlikult õnnelik, et see hullus ainult nädala kestis.

Eesti Sportlikem Riigiasutus 2021 sarjas tegi suurepärase tulemuse Jaan Õmblus Statistikaametist. Jaan on igapäevaselt väga liikuv ja tema jaoks on 21 km pikkune jooksuring aja olemasolul vägagi tavaline. Nüüd, kui toimumas on spetsiaalne üritus liikumiseks, siis võttis Jaan kogu nädala selleks vabaks. Lisaks tuli juurde ka võistlusmoment ja vajadus oma organisatsiooni eest paljude kilomeetritega seista, siis motivatsiooni jagus Jaanil juba küllaga. Jaan ütleb: „Loomulikult soov ületada oma eelmise aasta tulemus, mille selle ürituse raames tegin.  Eelmise aasta tulemus oli piisavalt suur ees, seega pidi väga süsteemselt läbi mõtlema, kuidas liikuda ning pidevalt sellega ikka tegelema.“

Enne üritust tegi Jaan üldjoontes valmis plaani, kuid väga täpseks sellega ei läinud. Jaan selgitab: „Kui läbid väga palju kilomeetreid, siis keha hakkab dikteerima, kui palju sa liikuda, millisel viisil ja kuidas üldse saad. Seega mul olid mõned võtmeelemendid ja printsiibid enne üritust, millest hakkasin lähtuma, kuid väga tehniline kava tekkis ikkagi päevade kaupa, maksimaalselt ehk üks päev ette.“

Üks osa plaanist oli Jaanil kindel juba enne ürituse algust. Jaan tahtis sarnaselt eelmisele aastale teha ühe otsa kahe linna vahel. See annab palju kilomeetreid, on paras väljakutse ja hea enese proovile panek. Nii kui üritus stardi sai, võttis Jaan ette teekonna Viljandist Tartusse. Algas teekond kella 1 ajal hommikul ning kohe väikese jooksuga. Jaan kirjeldab seiklust järgmiselt: „Väikesed joogipeatused, nagu ikka sellisel puhul. Neid oli hea teha bussipeatustes, kus sai korraks ka istuda. Hommikuks, kui normaalsed inimese ärkasid, oli mul hommikumaraton juba joostud. Kokku läksin joostes 50 km, kus tempot hoidsin pigem tagasihoidlikuma, et mitte kinni joosta ja jalgu päris ära võtta. Loomulikult oli tempo ka langev. Ülejäänud 31 km tulid lihtsalt kõndides.  Joosta enam ei jaksanud. Kokku läks aega 17 tundi ja samal päeval ma enam trennile ei mõelnud, Tartus kukkusin ümber ja magasin.“

Kui esmaspäev ja teisipäev olid Jaanil nn ühes tükis liikumise päevad, siis kolmapäev oli kahes suuremas osas.  „Kõigepealt hommikul nii kaua, kui vähegi jaksas, siis väike paus. Peale seda veel õhtul.“ kirjeldas Jaan.

Neljapäev oli erinevatest liikumistükkidest koosnev päev ning suurusjärgus 20 km korraga, vahepausid, vahepeal väiksemad otsad.  Päev läks sisuliselt keskööni välja. Reedel liikus Jaan jälle suhteliselt ühes tükis, jalad olid siis juba pisut paremas olukorras, nii et kandis jalutada. Laupäev oli osa lõpuspurdist. Hommikul vara rajale, siis kohe 20 km, siis väike paus ja jälle ringide peale ja niimoodi õhtuni välja.

„Pühapäev, viimane päev, rajal vaid elasingi. Kõik pingutasid, ma ei saanud jalgu jääda. Hommikul vara kiirelt 20 km. Siis väike söömine ja jälle rajale, vahelduva eduga, kuidas jalad kannatasid, liikusin kogu aeg edasi. Väikesed istumise pausid ja siis nii sisuliselt keskööni, võistluse lõpuni välja.“

Jaani jaoks oli oluline hoida ennast maksimaalse aja liikumises. Jaan lähtus printsiibist, et distants ei tapa, tapab tempo.

Jaan tunnistab, et üritus oli füüsiliselt raske, kuid vaimselt on enda pidevalt teel hoidmine veelgi raskem.  Jaan ütleb: „Sõbrad helistasid ja kahtlesid mu vaimses tervises. Küsisid, et kas ma ikka olen enda jaoks läbi mõelnud, et miks ma seda ikka nii äärmuslikult teen. Pinge on suur, emotsioon hakkab kõikuma. Kord oled väga positiivselt meelestatud, siis on jälle väga emotsionaalselt raske.“

Jaan kiidab, et üritus oli väga tore – tugevad konkurendid, tõsine väljakutse, hästi organiseeritud. “Sellise ürituse puhul on arusaadavalt tähtsam kaasa tulemine, mitte kohe võitmine,“ leiab Jaan.

Sigrid Sinnep Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse esindaja ütleb, et tegelikult ei olnud plaanis hullu panna: „Alustasin väga rahulikult ja eesmärk oli kõndida 20 km päevas ja parandada eelmise korra tulemust, mis oli umbes 130 km. Mulle tõesti meeldib kõndida ja see ei ole minu jaoks raske. Kui ma välismaal elasin, siis tegelikult sõbranna õpetas mind kõndima. Oligi täiesti tavaline, et me käisime igal pool jala. Alustasin siis väljakutsel kõndimist ja nägin, et sellise tempoga ma olen seal esiviisikus ja see tõmbas kiiresti käima.“

Sigrid ütleb, et reklaamis ürituse enda asutuses välja ning need, kes olid juba eelmisel aastal osalenud, mäletasid ja kohe panid end kirja. Hästi suur eeskuju oli meie direktor, kes kohe ütles, et teeb minimaalselt 20 km päevas. Nii tegi Sigrid enda asutuse osalejatele Facebooki vestluse ja pool nädalat enne hakati seal üksteist motiveerima. Pidevalt ja igapäevaselt käis seal suhtlus osalejate vahel. Seda kaudu saatsid Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse osalejad üksteisele infot, kui palju keegi kilomeetreid päevas tegi. Lisaks postitati ägedaid pilte kohtadest, kus osalejad käisid. Ellu kutsuti ka matkaklubi ehk siis esimene matk oli tegelikul juba pühapäeval, kus kõik tulid kokku ja kogusid ühiselt kilomeetreid. Sigrid kiidab: „Hästi kihvt oli see tiimitöö, mis sealt välja paistis. Täiesti hämmastav!“ Kindel on see, et ühine tegemise tunne on see, mis kõiki käima tõmbab.

Sigrid jagab ka väikse nipi, kuidas ka tööajal on võimalik kilomeetreid koguda: „Me tegime mõned kõnnikoosolekud ehk kui meil toimusid mingid arutelud, siis me viisime need kõnnivormi – meil on kohe kõrval Järve mets, kus on metsarajad ja tegimegi seal oma koosolekuid!“

Nädala alguses oli Sigridi äratuskell helisema pandud kell 5:30 ja päeva alustas naine alguses jooksuga. Esimesed kolm päeva tegi ta juurde ka lihastrenni. Kuskil neljandast päevast tundis ta, et lihtsam on kõndida – läheb küll kauem aega, kuid ta kestab kauem. Kui nädalavahetus tuli, siis oli tal aega rohkem ja maksimum, mis ta 24 tunni jooksul kõndis oli 70 km. Kuid ta lisab, et väga palju rohkem poleks jõudnud.

„Konkurents oli tihe ning ainus, mis sa saad teha, on anda endast maksimum. Olgem ausad, päevas on ainult 24 tundi ja kui aeg saab otsa, siis ka kilomeetrid lähevad lukku,“ ütleb Sigrid ning teatab: „Väga palju podcaste sai ära kuulatud, telefoniga sai räägitud sõpradega ja erinevad asjad sai lihtsalt kõndimise peale viidud.“

„Ma kõndisin igal hommikul, lõuna paiku ja siis kindlasti õhtul. Mulle meeldis hästi vara hommikul käia, sest siis oli rahulik ja nägin päiksetõusu. Samamoodi ka hilja õhtul, kui päike loojub. Mul oli ka selliseid päevi, kus ma kõndisin kuni kella kolmeni öösel, lihtsalt sellepärast, et mõnus vaikne oli. Ma arvan, et hästi oluline on valida õiged riided, mis on kerged ja sportlikud. Kindlasti jalanõudel on oluline roll – minul ei ole täna ühtegi villi!“ kiidab Sigrid enda võistlust.