Suvespartakiaad’18 viimase võistluspäeva kõige eriskummalisem ala oli kahtlemata mullijalgpall, milles osales 14 võistkonda. Võidu võttis Swedbanki tiim koosseisus Aleksandr Nikulin, Kimmo Ploompuu, Marko Sonn, Timo Paal, Eduard Uljanov, Ruslana Barinova, Mari Hindov ja Õnnela Skobiej. Teisele kohale tuli Danske Bank ning kolmanda koha võitles suvises leitsakus auga välja Ernst & Young Baltic AS 1 võistkond.

Marko Sonn Swedbanki võistkonnast deklameeris finaalkohtumise ootel, et soovib väga võita. Soov täitus: „Esimene koht! Arvan, et siin rohkem kommentaare polegi vaja!“
Firmasportlane tunnistas, et ilma väga hea naiskollektiivita poleks mitte midagi juhtunud. „Tüdrukud lõid kümnest väravast kaheksa. Mis me küll ilma nendeta teinud oleksime? Kuna meil on nii tublid tüdrukud, siis tahame ning suudame kõik koos võidule mängida,“ rõõmustas Sonn.

Kohtunik Reelika Turi sõnul on mullijalgpall eelkõige pealtvaatajatele väga atraktiivne. „Tundub, et ka võistlejad nautisid – põrkeid, tõukamisi ja kukkumisi oli väga palju. Üks kohtumine kestis kokku 2×5 minutit, viigi korral pandi jõuvahekord paika penaltitega. Jalgpall on selles mängus porolonist, et ei lendaks eriti kaugele.“

Mullipallid võistlusele kohale toonud Airfun esindaja Aivo Meelandi sõnul pole väga kaua umbes 15 kg kaaluva palli sees võimalik mängida. „Õhku on seal suhteliselt vähe, pilt võib eest ära minna. Palli kõrgus on kuni 130 sentimeetrit ja kui juhtud pikali kukkuma, siis püsti tuleb tõusta hooga. Tagurpidi veeredes püsti ei saa, tuleb kõhuli keerata,“ soovitas Meelandi.

„Kasutusel olevad mullipallid jõudsid meieni Hiinast. Selga käivad need rihmadega ning lisaks on seal sees spetsiaalsed käepidemed, millest saab kinni hoida. Materjal puruneb mõne terava asjaga kokku puutudes suhteliselt kergelt, kuid siin kunstmuruplatsil pole sellega õnneks väga muret. Parandada annab neid kas teibiga või siis sulatan tugevamast kilematerjalist paiga peale,“ lisas ta.

Orkla Eesti AS töötaja Erkki Liiv oli esimene, kes oma võistkonnast mullipalli sisse ronis ja tireleid harjutama asus. „Mullijalgpall on lihtsalt nii vahva ja lõbus, ma olen seda rõõmu iga kell uuesti valmis kogema. Kahju, et me oma esimese kohtumise Ernst & Youngi 2 tiimile kaotasime, olime ilmselt liiga memmekad. Mullijalgpallis on vaja veidi agressiivsemat lähenemist,“ tõdes Liiv.

„Palli sees on nähtavus üsna halb, tuleb tublisti silma teritada. Pikemate jalgadega inimestel on omad eelised, saavad kiiremini püsti. Minu üsna lühikesed jäsemed jäid palli taha veidi kinni, muidu vist pole suurt vahet.“

SEB tiimi liige Juho Joonas soovitas mullijalgpalli kõikidele õigesse kaalu saada soovivatele maadlejatele ja tõstjatele. „Saunaks läheb põhimõtteliselt juba esimesel minutil, mina olin pärast kolmandat mänguminutit läbi. Mäng on põnev, vastasele võib julgelt sisse sõita, mis on tavaliselt keelatud. Äge ja äärmiselt tore elamus!“ kiitis Joonas.

Ultrajooksu taustaga Saint Gobain Glass Estonia SE tiimi liige Hannes Veide tunnistas, et platsi kõrval mullijalgpalli jälgides tundus ala lihtsam. „Kitsas ruum ja õhupuudus tegid asja raskeks. Samas oli väga lõbus, kui keegi mind ümber lükkas, jalgadele tõusmine oli keeruline. Olin seal nagu tagurpidi mardikas, kõigutasin püsti saamiseks jalgu. Esialgu arvasin, et jooksumeestel võiks olla lihtne, kuid tegelikkus oli teine – mul on peenikesed kõhnad jalad ja palli kandmine oli paras katsumus. Usun, et oma roll on selle mängu juures ka heal õnnel,“ lisas Veide.

Autor: Marta Vasarik